Mis on õnneliku elu siht?

Vahel inimesed küsivad, mis on elu mõte. Milleks me siin oleme, mida oleme tegema tulnud?

Seda võib vaadata seitsmel erineval tasandil. Need on justkui erinevad maailmad, matrjoškad, kus suuremad ja sügavamad hõlmavad väiksemaid.

Esimeses heidetakse meid suurest tervikust välja, nii nagu laine heidab veetilga rannale. Sellest üksi olekust algabki teekond tagasi suure terviku poole. Oleme kui veetilk, kes suurelt rannalt aurustub ja vihmana maale sajab, et siis elujõge mööda tagasi ookeani voolata.

Teises toimub kiire kasvamine ja vaimustunult koos eluga rõkkamine. Tunneme maailmast siiralt rõõmu, näeme teda värvilise ja mitmemõõtmelisena. Tajume elu müstikat ja muinasjutulisust, suhtleme kujutlevate sõpradega. Kogu maailm on üks suur mänguväljak. Vaimustume sellest, kuidas vahel sajab vihma ja siis paistab päike. Kord voolame kiirelt ja teisal jääme vaimustunult kollast liblikat imetlema.

Kolmandas avastame ennast ja sõbrad. Armume teistesse, õpime „täiskasvanu“ kombel elama ja saame esimesed valusad kogemused.

Neljandas teeme tööd, vahel võitleme eluga, konkureerime ja kogeme puudust. Meil tekib hirm- äkki meil ei ole piisavalt- ruumi, õhku, toitu, raha jne. Või et me ise ei ole piisavalt head, ei enda ega teiste silmis.

Viiendas on soov elu paremaks teha ja oma kutsumus leida. Oluliseks muutub nende elu parandamine, kellega koos kujuteldava sihtpunkti poole liigume. Me ei tea, mis see sihtpunkt on, kuid see tõmbab ja kutsub meid vastupandamatult. Saame esimesed kokkupuuted, vihjed millestki suuremast, Allikast endast. Kohtume erinevate õpetajatega, saame neist mõjutatud ja mõjutame neid.

Kuuendas tuleb elujõega kaasa minemine ja elule uuesti ärkamine. Saame püsivamad kogemused Allikast ja tema suurusest. Kogeme teadlikult kõike seda, mis meile teel ette jääb. Vahel on jõepõhi liivane, siis mudane, siis kivine. Vahel on taevas meie kohal pilvine, vahel päikeseline. Vahel kulgeme aeglaselt ja laisalt, vahel kiirustame üle kärestike ja uperpallitame koskedest alla. Kõik need kogemused talletame endasse, väikesesse veepiiska, et lõpuks ookeanile edasi anda.

Lõpuks jõuame Algallika juurde tagasi– ookeanini, millest kord eraldusime. Kutsutakse teda erinevate nimedega- teadlased kvantväljaks, indiaanlased Suureks Vaimuks, kristlased Jumalaks, hiinlased Taoks jne. Kuid nimi polegi tähtis—nagunii ei suudeta teda lõpuni kirjeldada. Loeb vaid vahetu ja ajatu kogemus, milles lahustub kõik ja millest tekib kõik.

Mis sellest järeldub?

Ilmselt pole ühte, õiget ja ainsat elu eesmärki. On vaid elu ise erinevates vormides ja värvides. Igal elujõe lõigul erinevad sihid ja eesmärgid, milleni mõistusega ette vaadata püüdes ei pruugigi küündida. Nii nagu jõge mööda alla sõites näeme vaid järgmise käänakuni, nii on ka elus. Vaid tagasi vaadates näeme läbitud teekonda, ja toimunu saab tähenduse, muutub loogiliseks.

Lõpuks polegi vist oluline, kui suureks piisaks oleme kasvanud, mida ehitanud või millise varanduse kogunud. Pigem see, millise värvi oleme elujõele andnud ning mis kogemustega ookeani tagasi jõuame.

See võikski orientiiriks olla – igal teelõigul elust rõõmu tunda, enne kui elujõgi uue käänaku teeb ja uued kogemused toob.

Mõnusat kulgemist ja rõõmsat loomist!

Ain Mihkelson


Posted

in

by