Möödunud aasta jääb ilmselt kõigile kauaks meelde. Mis olid olulisemad hetked minu jaoks, nii tööalaselt kui isiklikus plaanis?
Aasta alguses sai minust väikest viisi eksportöör- töötasin rahvusvaheliste meeskondadega. Vahelduseks oli päris tore Eestist väljas komandeeringus käia. Meenutas see mõneti panga aegasid, kui sai Läti vahet sõidetud. Rõõmu aga pikaks ei jagunud- koroona tuli vahele ja see töö jäigi pausile.
Koroonakriis ja käibe 80% langus kevadel lõid mu tugevamalt rivist välja, kui oleksin osanud oodata. Stress ja mure kasvasid nii suureks, et ühel hetkel olin sunnitud mõneks päevaks loodusesse taastuma minema. Lähemalt saad selle kohta siit lugeda.
Coachingu konverents mais- uus kogemus, kuidas konverentsil üle Zoomi esineda. Ühelt poolt oli ju mugavama- ei pidanud kuskile sõitma ja sain kodust rääkida. Puudu jäi aga kohapealse õhkkonna tajumisest. Kokkuvõttes siiski ergutav ja innustav kogemus.
Coachingu pildile tagasi tulek. Viimased aastad olin suuresti meeskondadega töötanud, kuid kriis pani selle suuna pausile. Justkui iseenesest tuli coaching tagasi. Seekord ägedate uue juhtidega, keda on olnud puhas rõõm toetada.
Visioonirännakud– kevadine metsas käik tekitas tunde, et tahan rohkem looduses toimetada. Kui eelmistel aastatel olen ühe teinud, siis sel aasta sai kolm Visioonirännakut läbi viidud. Neist ühe muljeid saad siit lugeda.
Tartu Ülikool– kevadine koroonapaus andis aega ja sundis mõtlema, mis on oluline. Ega ma lõpuni adu, kuidas ja miks Tartusse jõudsin. Kuid juba praegu olen suvel tehtud otsuse üle siiralt õnnelik- esimene semester on olnud äärmiselt innustav ja silmiavav. Ühe uue leiuna on ellu tulnud hingehoiu mõiste, mis laiendab ja süvendab minu coachingupraktikat.
Juhtide programm– ei teagi, kas see on ebaõnnestumine, või mis see on. Esimest korda 7 aasta jooksul ei saanud me gruppi kokku. Tagantjärgi vaadates on küll hea meel- ma poleks sellega jõudnud tegeleda nii nagu vaja. Ning võib-olla oleks ka vana kordamiseks läinud. Kuid sügisel tekitas see ikkagi kerget meelehärmi.
Raplamaa Rabade päeva käima tõmbamine. Oli see üks äge ettevõtmine, mille eest tunnustati ka Raplamaa aasta teo nominatsiooniga. Kõige ägedam oli, kuidas punt entusiaste sellise suure ettevõtmise justkui iseenesest käima suutis tõmmata. Tänud kõigile, kes kaasa lõid!
Meelerahu konverentsil esinemine. Olen seni meelerahu praktikatega suuresti enda jaoks tegelenud. Konverents andis hea võimaluse kogutut teisega jagada. Osa räägitust leiad siit– juttu on sellest, kuidas me läbi elu kõnnime. Ehk leiad ennastki sellelt kaardilt.
Õnne teemalised koolitused. See teema on mind viimased 10 aastat paelunud ja nüüd oli hea võimalus kogutut laiemalt jagada. Tundub, et inimestele meeldis ja pani kaasa mõtlema. Inspiratsiooniks võid lugeda, mis on 12 õnne toovat tegevust.
Looduses liikumised nii meeskondade kui eraisikutega. Sel aastal tuli just eraisikute gruppe juurde, kellega koos mõnusasti rännata. Paljudel meeskondadel olid füüsilised kokkusaamised keelatud. Seetõttu otsitigi alternatiive, kuidas mõnusasti ja turvaliselt koos olla.
Vaimne areng- olen olnud sügavalt veendunud, et minust ei saa kunagi usklikku. Mulle on see tähendanud kirikus pobisevat memmekest või ekstaatilist usuhullu, kes kõigile oma tõde kuulutab. Tänaseks on aga tänu ülikoolile usu tähendus ja olemus oluliselt sügvamaks muutunud. Päädides esimesel jõulupühal ristimise ja leeritamisega luteri kirikus. Saan nüüd öelda nagu Jussike “Tões ja õiguses”, et olen leeritatud ja puha.
Lõpetuseks jagan naise poolt aasta alguses pakutud ideed. Teeme vähemalt kord kuus romantilise väljasõidu, ööbimisega kodust väljas. Alguses leppisime kokku iga kuu teise laupäeva- nii on lihtsam kalendreid ühitada. Alustasime jaanuaris Hiiumaa tuuriga ja detsembris lõpetasime Tallinnas. Saime nii looduses matkata kui erinevaid kultuurisündmusi väisata. Minu jaoks olid aga kõige olulisemad sügavad südamest-südamesse vestlused, mida kodus laste kõrvalt on raske olnud pidada.
Kokkuvõtteks võib öelda, et on olnud tõesti äge aasta. Selle tegelik tähendus ja mõju selgub küllap hiljem.
Mida uus aasta toob? Täna ei oska tõesti vastata. Kuid südames on tunne nagu lapsel, kes ootab jõuluõhtut ja kingituste jagamisi- midagi head on tulemas 🙂
Mõnusat pühadeaega ja head uut kõigile!
Ain Mihkelson